Mine sisu juurde

Indrek Hirv

Allikas: Vikipeedia
Indrek Hirve luuletus Mati Karmini skulptuuri "Pronkssiga" pjedestaalil Tartu turuhoone ees

Indrek Hirv (sündinud 15. detsembril 1956 Kohilas) on eesti luuletaja, tõlkija ja kunstnik.

Elulugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Indrek Hirv sündis kunstnike peres. Ta on õppinud Tartu 10. algkoolis ja Tartu 1. keskkoolis. 1975. alustas õpinguid Eesti NSV Riiklikus Kunstiinstituudis keraamika erialal, lõpetas kooli 1981. aastal. Olnud 1986. aastast põhiliselt vabakutseline. Asutas 1988. aastal Tartu Kunstiühingu Konrad Mäe nimelise stuudio ja oli selle esimene juhataja.[1] Elanud peamiselt Tartus ja Tallinnas ning aastatel 1989–1991 Hollandis ja 2005–2006 Saksamaal. Hollandis oli Indrek Hirv Raadio Vaba Euroopa Amsterdami korrespondent.

Viljeles aastatel 1979–1986 glasuurialust portselanimaali, teinud ehisvorme ja seinataldrikuid. Huvi portselanimaali vastu sai alguse 1979. aastal, mil ta suunati õppetöö raames praktikale Leningradi Lomonossovi-nimelisse portselanitehasesse. Tema portselanimaale on esitletud nii kohalikel kui ka välisnäitustel (Jugoslaavias, Hollandis, Poolas, Mehhikos). Loonud ka õlimaale ning litograafia- ja oforttehnikas graafilisi lehti[2]. Eksponeeris esmakordselt oma graafilisi töid 1977. aastal Tartu sügisnäitusel ja noortenäitusel. 1985. aastal toimus tal isikunäitus Tartu Kunstimuuseumis ja 1986. aastal Adamson-Ericu muuseumis[3].

2007. aastal debüteeris Indrek Hirv näitekirjanikuna. Tema mononäidend "Pauluse kiriku kellad" põhineb Heino Elleri elul. Esietendus toimus samal aastal Eesti Muusika Päevadel, lavastas Margus Kasterpalu ja heliloojat kehastas Rain Simmul[4].

Ta oli kirjandusrühmituse Wellesto liige ja üks selle asutajaid[5]. Ta on nii Kunstnike Liidu (1985), Kirjanike Liidu (1991) kui ka Eesti Üliõpilaste Seltsi liige (2009)[6].

Poliitiline tegevus

[muuda | muuda lähteteksti]

2017. aasta KOV valimistel sai ta Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna nimekirjas Tartu linnas 171 häält ning osutus valituks Tartu linnavolikogu liikmeks.[7]

Juunis 2024 astus ta EKRE-st välja.

Teosed

[muuda | muuda lähteteksti]

Luulekogud

[muuda | muuda lähteteksti]
  • 1987 "Uneraev"
  • 1988 "Salapainos. Pimetrükk" (eesti ja soome keeles)
  • 1990 "Põueoda"
  • 1992 "Kuu vari" (valikkogu)
  • 1992 "Võhumõõk" (selle ja eelmise eest Eesti riiklik kirjanduspreemia 1993 – EKBL ja EE)
  • 1993 "Tähekerjus"
  • 1994 "Taskuraamat (taskutähekerjus)" (eelmise lühiversioon)
  • 1996 "Põuasinine"
  • 1997 "Kiviingel"
  • 1998 "Fuugamust"
  • 1998 "Pärlhall" (valikkogu)
  • 2000 "Ööpäev" (valikkogu, ka tõlkeid ja esseistikat)
  • 2001 "Liblikate õhkkerge veri"
  • 2003 "Ülemlaul"
  • 2006 "Surmapõletaja" (valikkogu, koostanud Doris Kareva)
  • 2009 "Veesilm"
  • 2009 "Enkelinsilta" (valikkogu soome keeles)
  • 2009 "Ülalt valla" (valikkogu, järelsõna: Rebekka Lotman)
  • 2011 "Prantsuse bukett: XVII sajandi prantsuse luulet" (Ott Ojamaa järelsõna)
  • 2012 "Tiivavalu"
  • 2013 "Hingekiri" (koondkogu, Elli Soolo järelsõna)
  • 2015 "Kassitoome"
  • 2016 "Südasügis"
  • 2016 "Kuradisild"
  • 2016 "Inglisild" (koondkogu)
  • 2016 "Toomemägi on Emajõgi"
  • 2017 "Ohvrikivi" (koondkogu)
  • 2018 "Kuldöölane"
  • 2019 "Mu vana armastus" (valikkogu)
  • 2019 "Emajõgi" (koondkogu, Lauri Sommeri järelsõna)
  • 2020 "Minu viimane kevad" (valikkogu)
  • 2020 “Ratsuritäht”
  • 2021 “Hingekiri II” (koondkogu)
  • 2022 "Päiskivi"
  • 2022 "Taskuraamat (taskutähekerjus)" (1994. aastal ilmunu kordustrükk)
  • 2023 "Aokarikas"
  • 2023 "Sünnikaal"

Esseistika, proosa ja draama

[muuda | muuda lähteteksti]
  • 1996 "Rännuraamat"
  • 2002 "Hea poisi jutud" (4 lastejuttu)
  • 2004 "Klaaskübara all" (artiklivalimik)
  • 2007 "Pauluse kiriku kellad" (mononäidend helilooja Heino Ellerist)
  • 2009 "Sinimustvalge needus" (filmistsenaarium)
  • 2011 "Viimane tango 1944 – Pallase lõpp" (kontsertetendus)
  • 2016 "Tartust Pariisi ja tagasi" (esseekogu, koostanud Kadri Asmer)

Tõlgitud ja koostatud

[muuda | muuda lähteteksti]
  • "Laulud / kuningas Taavet" (2008, heebrea keelest koos Vello Saloga)
  • "Psalmid" (2009, heebrea keelest koos Vello Saloga)
  • "Johannese ilmutus" (2010, kreeka keelest koos Vello Saloga)
  • "Prantsuse bukett: XVII sajandi prantsuse luulet" (2011, Ott Ojamaa järelsõna)
  • "Lauluallikas" (eesti religioosse luule antoloogia, 2003, Lauri Sommeri järelsõna)

Tunnustus

[muuda | muuda lähteteksti]

Isiklikku

[muuda | muuda lähteteksti]

Indrek Hirve isa oli maalikunstnik Louis Pavel (1915–1977) ja ema graafik Helgi Hirv (1925–1977).[2]

Tal on kolm tütart ja poeg: Tui Hirv (1984), Käbi Hirv (1988), Ingel Hirv (1993) ja Pärtel Hirv (1999).[9]

Tema lell oli näitleja Voldemar Paavel, lelletütar on tantsija ja filminäitleja Reet Paavel.

Tema onutütar on ehtekunstnik Piret Hirv.

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Hirv, Indrek. Konrad Mäe ateljee. Katkend teosest "Ööpäev" Tartu ilukirjanduses
  2. ↑ 2,0 2,1 Eesti arhitektuuri ja kunsti biograafiline leksikon.
  3. ↑ Piret Pukk, Meistri muuseumi näitusetoas, Noorte Hääl, 4.10.1986
  4. ↑ "Kes? Mis? Kus?" 2008, lk. 357
  5. ↑ Kirjandusrühmitus Wellesto 21 aastat tagasi – Sirp, 14. august 2009 (vaadatud 29.03.2013)
  6. ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 7. aprill 2016. Vaadatud 1. aprillil 2016.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  7. ↑ "Valimistulemus valdades ja linnades". 16.10.2017. Vaadatud 18.10.2017.
  8. ↑ Eesti riiklike teenetemärkide kavaleride andmebaas presidendi kantselei kodulehel (president.ee).
  9. ↑ "Kes on kes?" Eesti 2000

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Indrek Hirve intervjuu tundmatuks jääda soovivale vanemale daamile – Vikerkaar 1996, nr 5/6, lk 156–161
  • Vaapo Vaher, "Mu kurbused on ikka alasti. Improvisatsioone Indrek Hirve teemal" – Looming 1997, nr 11, lk 1539–1547 (sama – valikkogu "Ööpäev" saatesõna)
  • Lauri Sommer "All-linnast Toomele" - Looming 2016, nr 9, lk 1296-1305

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Indrek_Hirv&oldid=6668459"